Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kurtide organisatsiooni tegevus aastail 1944 – 1989
Eesti NSV Kurtide Ühing oli ühiskondlik organisatsioon, mis moodustati vastavalt Eesti NSV Konstitutsiooni paragrahv 97 ning tegutses ENSV Ministrite Nõukogu poolt 2. juuni 1958. aasta nr. 207 ja 18. juuni 1962. aasta nr. 304 määruse alusel ning Eesti NSV Kurtide Ühingu kongressi poolt vastu võetud ning ENSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumi poolt kinnitatud põhikirja alusel.
1944. – 1958. aastal oli organisatsiooni nimi Kurttummade Keskus, 1958.a. kongressil muudeti Keskus – Kurttummade Ühinguks ja 1962. aastast alates nimetati organisatsiooni ENSV Kurtide Ühinguks.
1962. aastal oli ühingul 1205 liiget (s.o. 80% kurtidest ja vähese kuulmisega kodanikest).
Eesti NSV Kurtide Ühingu ülesandeks oli kurtide ja vähese kuulmisega isikute ühendamine, nende kultuurilise ja majandusliku taseme tõstmine ning kaasatõmbamine ühiskonna aktiivsete ülesehitajate ridadesse.
ENSV Kurtide Ühing võttis arvele kurte ja vähese kuulmisega isikuid, osutades neile kaasabi kvalifikatsiooni ja kutseala ettevalmistamisel, suunas neid tööle ja õppima ühingu poolt organiseeritud õppe-tootmise ettevõtteisse, riiklikku ja kooperatiivsesse tööstusesse, asutustesse ning põllumajandusse, abistas neid kesk- ja kõrgema hariduse saamisel ja meditsiinilise abi andmisel. Ühing organiseeris ja likvideeris õppe-tootmise ja ehituse ettevõtteid ja viis läbi kursusi ja seminare oma süsteemi töötajaile.
Ühing organiseeris ja likvideeris oma kohalikke osakondi. Ühing avas kultuurimaju – baase, organiseeris spordivõistlusi, kunstilise isetegevuse ülevaatusi, kohtumisi, kontserte, ekskursioone, külaskäigu etendusi, hoolitses liikmete elu-olustikulise teenindamise eest ja lõi sidemeid teiste liiduvabariikide kurtide ühingutega ja välismaa kurtide seltsidega.
ENSV Kurtide Ühingu ja ta organite tegevuse üldjuhtimist ja kontrolli teostas ENSV Sotsiaalkindlustuse Ministeerium. Ühingu kõrgemaks organiks oli Kurtide Ühingu Vabariiklik Kongress, mis kutsuti kokku iga nelja aasta tagant. Kongresside vaheajal oli kõrgemaks juhtivaks organiks Ühingu Keskjuhatus. Keskjuhatus pidas oma istungeid kaks korda aastas.
Keskjuhatuse istungite vaheajal oli juhtivaks organiks Keskjuhatuse Presiidium. Presiidiumi koosolekud toimusid üks kord kuus. Presiidiumi ülesandeks oli ühingu tegeliku töö juhtimine. ENSV Kurtide Ühingul oli territoriaalosakonnad. Territoriaalosakonnad moodustati 150 liikmega territooriumil; vähema liikmete arvuga territooriumil moodustati territoriaalosakonna algorganisatsioonid. Osakondade kõrgemaks organiks oli osakonna konverents, milline tuli kokku iga kahe aasta tagant. Konverentsi vaheajal juhtis osakonna töid osakonna presiidium.
Peale territoriaalosakondade oli ühingul algorganisatsioonid, millised vähemalt viie liikme olemasolu korral moodustati linnades, rajoonides, ettevõtetes, õppeasutustes, sovhoosides ja kolhoosides. Algorganisatsiooni kõrgemaks organiks oli organisatsiooni liikmete üldkoosolek, mis toimus üks kord kuus. Algorganisatsiooni tegeliku tööd juhtis büroo või esimees. Revisjoni komisjoni kohustuste hulka kuulus ühingu ja ta alluvate asutuste ning ettevõtete perioodiline dokumentaal- ja tegevuse revideerimine ja korralduste täitmise kontrollimine.
Eesti kurtide organiseerimisega tehti algust juba 1922. aastal, kuid kodanlikul ajal arenes see väga kitsastes oludes. Olid olemas kurtide seltsid Tartus ja Tallinnas. 1941. aastal alustati seltside ühendamist, kuid Saksa okupatsioon katkestas töö. 1944. aastal alustati uuesti kurtide organiseerimistööd. Sotsiaalkindlustuse Rahvakomissariaadi ruumes organiseeriti Kurttummade Keskus. Esimene Eesti Kurtide kongress toimus 22. ja 23. aprillil 1945. aastal, millel võeti vastu kurtide elus põhjalikke muutusi toovaid otsuseid.
Rajoonides loodi 4 osakonda: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi osakonnad. Maakonnad nende vahel jaotati. Tol ajal eksisteerisid Tallinna, Tartu ja Pärnu osakonnad. Pärnus ja Tallinnas organiseeriti juba 1945.a. Kurttummade Segatootmise kooperatiiv-artell. Hiljem organiseeriti kurtide õppe-tootmise ettevõtted. Tallinnas töötasid barettide, siltide ja fotostendide töökojad, Tartus nahagalanterii, puidu ja õmblustööstused ja Pärnus puidu, mass-õmbluse ja vaibakudumise ettevõtted.
Kurdid töötasid ka teistes tööstusettevõtetes (näiteks Vineeri- ja Mööblivabrikus). Töölesuunamisel abistas kurte ühing.
Kurtide väljaõpe Tartu ja Pärnu Õppe-tootmise ettevõtteis toimus õpilastest moodustatud brigaadides instruktorite juhendamisel, Tallinnas individuaalselt. Neljakümnendate aastate lõpul olid igal osakonnal oma abimajandid, millised varustasid osakonna liikmeid toiduproduktidega.
Kodanlikul ajal loodi Tartus ja Porkunis kurtidele koolid, kus nad omandasid kirjaoskuse. Nõukogude perioodil kujunes Porkuni koolist kurttummadena sündinud laste kool, kus lapsed peale kooli hariduse omandasid ka käsitöö oskuse mõnel ajal. Tartu kool kujunes kuulmishäiretega laste kooliks.
Ühing organiseeris ja viis läbi spordivõistlusi nii oma vabariigis kui ka vennasvabariikides. Organiseeriti näitegruppe, kus esitati pantomiime ka meie klassikalisest repertuaarist; samuti tegutsesid rahvatantsugrupid. 1965. aastal oli kurtide majanduslik tase võrdne normaalse kuulmisega töötaja tasemega.
1968. aasta märtsis alustas tegevust Tallinna klubi, sama aasta septembris Tartu klubi, mais 1975 loodi Pärnu klubi.
Ühing oli asunud aktiivselt osa võtma kurtuse ja vaegkuulamise probleemide väljaselgitamisest ja nende probleemide lahendamisest meie vabariigis. Ühing andis materiaalset abi kurtide ja vaegkuuljate laste erikoolidele, meditsiiniasutustele ning teistele organisatsioonidele, kus tegeldi kurtuse probleemidega. Oli välja töötatud ja sisse seatud ühingu liikmete arvestamise süsteem. XII kongressiks (juuni 1983) lõpetati ühingu liikmepiletite ümbervahetamise uute vastu. ENSV Kurtide Ühingu kolm õppetootmisettevõtet (Tallinnas, Tartus, Pärnus) oli spetsialiseerunud rahvamajanduses vajamineva toodangu ja rahvatarbekaupade tootmisele (õmblustooted, nahkgalanteriitooted, plastmastooted, mittestandardne mööbel, kootud peakatted jm).
Lisaks klubidele tegutsesid Rakveres, Viljandis ja Kingissepas (praeguses Kuressaares) veel punanurgad. Ligikaudu veerand liikmeskonnast tegutses aktiivselt kehakultuuri- ja spordisektsioonides (1986. a 344 inimest). Juba 16 korda oli toimunud Eesti, Läti ja Leedu kurtide ühingute vahelised suve- ja 13 korda talispartakiaadid. Alates 1971.a. toimusid traditsioonilised Balti liiduvabariikide kuulmishäiretega laste erikoolide spartakiaadid.
Märkimisväärset edu oli saavutatud kurtide ja vaegkuuljate rehabilitatsiooni küsimuste lahendamisel kogu vabariigis tervikuna. ENSV Tervishoiuministeeriumi Eksperimentaalse ja Kliinilise meditsiini Instituudi poolt teostati lepinguline uurimustöö vaegkuuljate rehabilitatsiooni küsimustes. Ühingu vahenditega abistati erikoole kollektiivsete ja individuaalsete kuuldeaparaatide hankimisel. 1986. aastal alustati ühingu ajaloo koostamist.
30. mail 1983. aastal kiitis ENSV Ministrite Nõukogu heaks ENSV Kurtide Ühingu uue põhikirja.
ENSV Kurtide Ühingu liikmete arv seisuga 1. jaanuar 1987 oli 1468, sealhulgas kurte ja vaegkuuljaid 1119, ühingu algorganisatsioone 20.
Ühingu territoriaalosakonnad ja algorganisatsioonid:
Tallinna territoriaalosakond (747 liiget), algorganisatsioone 10:
"Tallinn" (179)
"Koondis" (121)
"Tallinna ÕTE" (102)
"Pensionär" (100)
"Porkuni" (96)
"Kohtla-Järve" (49)
"Rakvere" (48)
"Narva" (19)
"Hiiumaa" (17)
Tartu territoriaalosakond (446 liiget), 5 algorganisatsiooni:
"Kooli" (105)
"Tartu ÕTE"(127)
"Linna" (84)
"Valga" (60)
"Edu" (70)
Pärnu territoriaalosakond (275 liiget), 5 algorganisatsiooni:
"Pärnu ÕTE" (75)
"Pärnu" (65)
"Sõprus" (58)
"Viljandi" ( 45)
"Kingissepa" (32)
21.06.2010 |