Meeldejääv päev Porkuni kooli vilistlaste kokkutulekust

(http://www.ead.ee/#" onClick=)
Porkuni kooli mälestusmärk

Porkuni kooli mälestusmärk
7. augustil toimus Porkunis suurejooneline vilistlaste kokkutulek, kohale tuli 476 suuri ja väikeseid, noori ja vanemaid, Eestimaa külast kuni Taanini. Päike lõõskas temperatuuri 34 kraadini ja järvevesi jahutas neid, kes ujuma julgesid minna. Igal pool jätkus juttu terveks päevaks ja kes ei jõudnud kõiki oma eluhetki jagada, lubasid seda teha järgmisel korral.

Porkuni päev algas hommikul ilusa päikesepaistega. Bussid täis elevil inimesi sõitsid välja Tallinnast, Tartust, Pärnust. Igaüks leidis viisi, kuidas kohale tulla, kasvõi jalgrataste, karavani ja paadiga. Mis sai sellel päeval selgeks, oli see, et keegi ei hoolinud, mitu kilomeetrit Porkunisse on, inimesed tulid isegi tuhandete kilomeetrite tagant. Kõik teadsid, et see päev on seda väärt.

Algul külastati Väike-Maarjas asuvat kalmistut, kus meenutati lahkunuid õpetajasid, kaaslasi, kasvatajaid, kes olid üheks tugevaks alustalaks kõikide tuleviku kujunemisel. Edasi mindi Porkuni mõisa juurde, kus sai rahulikult istuda ja värskendavat kohvi juua. Iga tunniga saabus rohkem rahvast juurde ja tunne oli justkui koolilapsel, kellel polnud tunde, aga kes sai väga pika vahetunni osaliseks, kõik tundsid nii vabalt ja positiivselt meelestatuna. Kohvipausi ajal näidati vanu Porkuni vilistlaste pilte, inimesed said meenutada, kes nendega ühes klassis olid või näha, kui huvitav ja naljakas mõni õpilane võimlemistunnis oli.

Juttu jätkus igal pool, igas nurgas. Inimesed rääkisid oma seiklustest aulas, spordisaalis, endistes magamistubades ja isegi treppidel, mis oli tähelepanuväärne hetk, mida inimesed teineteisega keskendunult jagasid. Küll räägiti kooliaegadest, küll eluteest pärast kooli, ka inimeste „ID- tuvastamine“ oli populaarne, kui ei oldud ligi 30 aastat kokku saadud. Aeg möödus kiiresti ja käes oli avasõna-aeg.

Kooli tähtsad isikud, direktor, endine direktor ja mõned õpetajad tänasid inimesi, kes kohal olid. Tänusõnu oli nii palju, et soojendasid kõikide südameid. Lisaks meenutasid nad aegu, mil nad meiega veetsid, õppisid, naersid, kartsid vaime, sportisid. Üks koolivilistlastest Aarne Võsa rääkis kireva loo oma lapsepõlvest, mis tunne oli temal samasuguste õpilastega olla. Uskumatult hästi oskas ta emotsioone väljendada, et mõnegi pisar voolas mööda põski, kui Aarne kirjeldas oma vanemaid, kes nutsid poisi esimeste sõnade pärast: „Tere, ema! Tere, isa!“. Inimesed tunnistasid, et Porkunis oli õppetöö raske, kuid just tänu sellele oskavad nad lausuda sõnu, mis hinge liigutavad.

Ei puudunud ka naermaajavad näitemängud. Noored etendasid Eesti elu talupoegade ajal ja ei puudunud ka kuulus Lenini kuju Nõukogude-ajastust. Peagi saabus lõunasöögi-aeg ja inimesed said toitu nautida samas vanas sööklas. Pärast seda jätkus veel rohkem juttu ja tehti ülisuur grupipilt. Inimesi oli nii palju, arvatavasti tuleb luubiga pilti vaadata, et tuttavaid nägusid üles leida.

Õhtupoolik oli käes ja inimesed olid sama energilised, kui hommikul. Mindi endistele õpetajatele külla, vaadati klassipilte ja tehti õpetajatega nalja. Mõned jõudsid veelkord järvevees ujuda ja suurem osa jäi mõisakanti südaööni.

Porkuni päev, ehk 7. august, tuleks kalendriks punaseks võõbata. Tore oleks, kui saaks iga aasta sellisele üritusele minna, inimestel on suur armastus Porkuni vastu. Nagu naljaks, pidas Porkuni saar 476 külalist kuival pinnal, ei vajunudki põhja ja ei vaju ka järgnevatel aastatel, kui veelkord saaks kokkusaamist korraldada.

Igati õnnestunud üritus, mida aastaid meenutada ja mis hoiab endiselt kohal vaimu sees.

Merlin Püss

Siin saab tutvuda slaididega... (http://www.ead.ee/img/ekl_temp/Porkuni_kurtide_kool_2007.pps) 
Lähemalt saab tutvuda Porkuni Kooli endise direktori Kaljo Pilt testamendiga... (http://www.ead.ee/375560)
Siin on link kokkutuleku pildigaleriile... (http://www.ead.ee/375496) või videole... (http://www.ead.ee/haridus_ja_kultuur/viipe_TV)