Viipekeel on sisekõrva implantaadiga laste hariduses möödapääsmatu

Maartje De Meulder, Onno Crasborn

2010. aasta suvel toimub Kanadas Vancouveris 21. ICED konverents. ICED on iga viie aasta järel korraldatav rahvusvaheline kurtide haridusteemaline kongress, kus kohtuvad nii kurtide haridusega seotud spetsialistid kui tööandjad. Arvasime, et see on suurepärane võimalus heita pilk hetkel valitsevale viipekeele rollile kurtide hariduses Flandrias (Belgia põhjaosas) ja Hollandis.

Kõnealusel ICED kongressil Vancouveris osalevad peamiselt kuulijad, niisamuti nagu ka 1880. aasta ICED kongressil Milanos, kus keelustati viipekeele kasutamine kurtide õpetamises. Eelmisel ICED kongressil Maastricht´is (2005. aastal) märkis üks kurt peaesineja, et 1880. aasta Milano kummitus jalutab ikka veel konverentsil ringi. Ka 2010. aastal peetakse enamus loenguid sellest, kuidas kurte inimesi saab sisekõrva implantaatide (CI), kuulmisabivahendite ja varajase sekkumise abil kuuljateks teha. Jälle on viipekeel ja kurtide kultuur saanud ainult piiratud tähelepanu osaliseks. Tundub, et viipekeel ja kurtide kultuur ei tõuse kurtide hariduses esile vaatamata 1980-90ndate aastate positiivsele arengule, mille käigus muuhulgas tunnustati viipekeelt kui kurtide laste esimest keelt. Missugune koht kurtide hariduses on praegu flaami (VGT) ja hollandi viipekeelel?

Mõnda aega tagasi osales üks meist Flandrias ühel vestlusel kahe kurdi nooruki kuuljast emaga, kes rääkis lapsevanematele oma seisukohtadest seonduvalt kurtide haridusega. 45 minuti jooksul ei maininud ta oma kõnes kordagi viipekeelt. Kui publiku hulgast paluti tal avaldada oma arvamust viipekeele kohta, siis vastas ta, et ei ole loomulikult viipekeele vastu, kuid tema lapsed seda “ei vajavat” ning tulevat ka ilma selleta hästi toime. Koolis õppivat tema lapsed suultlugemise kaudu. Ema tunnistas, et aeg-ajalt on tema lastel tundides ka igav, kuid “kas kuuljatel lastel siis ei ole?” Selleks ajaks enamus vestlusel osalenud kurtidest naise sõnu enam ei uskunud. Keegi kuulajatest tundis ka naise lapsi kurtide noorteklubist ning ütles, et kõnealused lapsed kasutavad praegu viipekeelt. “Oh jah,” vastas naine seepeale, “kuid selle õpivad nad vanemaks saades ära iseenesest ja seda pole lastele varases eas vaja pakkuda.”

Kurvakstegev lugu. Üks kindel asi, mida me aastatepikkuse keele omandamise alaste uurimistööde tulemusena kindlalt teame on see, et keele täieliku valdamise saavutamiseks peab seda omandama nii varakult kui võimalik ja siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on kõneldava keele või viipekeelega.

2010. aasta veebruaris esines Flaami Sint-Lievenspoorti (Genf) kurtide kooli direktor kurtidele lastele ja nende vanematele suunitletud projekti “VGT doe mee!” (‘Osale VGT-s!’) raames rühmale lapsevanematele. Ta alustas oma kõnet sõnadega, et ta ei oska palju midagi öelda kooli oraalse õpetuse ajaloo kohta, kuid “tänaseks on asjad paljuski muutunud”. Alljärgnev tõestab aga vastupidist.

Sint-Lievenspoorti algkoolis on kolm sihtrühma õpilasi: autismi diagnoosiga lapsed, keele- ja kõnepuuetega lapsed ning kurdid ja vaegkuuljad lapsed. Kooli kasutatavad õpetusmeetodid on kõikide õpilasrühmade puhul samad. Kurdid ja vaegkuuljad õpilased on jaotatud rühmadesse vastavat oma kuulmisjäägile, keele arengutesemele, kommunikatsiooni meetodile (VGT, viibeldud hollandi keel või kõneldav keel) ning intellektuaalsetele võimetele. Kooli direktori sõnul on nii lapsevanemad kui õpilased huvitatud väga paljudest asjadest, seega peab kool pakkuma kõike. Koolil endal ei ole kurtide laste õpetamise sisu aga selgelt formuleeritud – see hõlmab natuke kõike ja samas mitte midagi. Sõnagagi ei mainitud eelmainitud ettekandes ka hollandi viipekeele tähtsust. Lapsevenemad (kes Flandrias ei ole enamasti viipekeelest kuigi informeeritud) võivad antud koolis valida erinevate alternatiivide vahel. Haridus on kohandatud vastavalt klientide (st. lapsevanemate ja laste) nõudmistele. Lapsevanematel on direktori sõnul võimalus valida ka kakskeelset õpetusmetoodikat, kuid kui paluda täpsustada, kuidas selline õpetusmetoodika välja näeb, siis jäädakse vastus võlgu. Pärast 20. minutilist ettekannet kurtide laste haridusest, ei maini kõnealune ettekandja viipekeele kohta sõnagi. Järgmine slaid tutvustab erinevaid koolis kasutatavaid kommunikatsioonimeetodeid, milles VGT on nimekirjas viimane. Meie kurt kolleeg teeb esitatu kohta märkuse, kuid saab vastuseks, et see ei tähenda, et VGT oleks vähem tähtis kui teised meetodid. Kui me seepeale küsime, missugustel juhtudel koolis viipekeelt kasutatakse, siis saame vastuseks, et ainult viipekeelsetes klassides.

Eelnev jutt kõlab nagu anekdoot, kuid kahjuks paistab see olevat Flandriat ja Hollandit üldiselt esindav anekdoot. Kakskeelse hariduse laiem levik 1990ndatel aastatel ei ole kahjuks siinmail jätkunud. Kakskeelse hariduse on üle võtnud üks oluliselt kiirem ning koolilt ja spetsialistidelt vähem pingutust nõudvam areng, milleks on sisekõrva implantaat. “Nii vara kui võimalik ja eelistatult kaks” – see on arvamus CI kohta audioloogilisest vaatenurgast, millega mõned kurdid täiskasvanud ei taha hästi leppida. Osad kurdid otsustavad CI kasuks pärast mitmeid aastaid vaikuses olemist selleks, et kuulda rohkemat akustilist maailma (linde, muusikat, autosid jne) nende ümber. Kuid miks peaks sellel olema otsene mõju kurtide haridusele? Mis on järgi jäänud sellest arvamusest, et isegi mõningase kuulmisjäägiga kurdid ja vaegkuuljad inimesed saavad kakskeelsest haridusest kasu nii läbi viipekeele kui kõneldava keele?

Tundub, et kurtide haridusega seonduvates ringkondades ei olda veel saadud üle hirmust viipekeele ees. Alati kui avaneb võimalus viipekeelt tahaplaanile lükata, siis seda ka tehakse. Varasematel aegadel väideti, et kurtide haridusasutustes töötaval personalil on keeruline viipekeelt õppida ning et seda ei suudagi paljud inimesed niisugusel tasemel omandada, et viipekeelt õppeprotsessis vabalt kasutada. Küsimusi on tekitanud ka see, kui paljud õpetajad üldse suudavad jälgida/mõista kurtide laste omavahelist suhtlemist? Kogemus on meile näidanud, et sellise viipekeele valdamise taseme saavutavad vaid väga vähesed teise keele õppijad. See on tõestusmaterjal ka sellest, et keelt ei ole vanas eas võimalik enam täielikult omandada. Sama toimub praegu ka uue põlvkonna kurtide lastega. Me ei tea kas ja mil määral suudab kirurgia kompenseerida kuulmist kõneldava keele õppimiseks. Jah, uurimistulemused näitavad, et sellised lapsed kuulevad ja räägivad paremini ning õpivad lugema/kirjutama varem ja tulemuslikumalt kui eelnev põlvkond kurte, kuid kuidas on lood sotsiaalse suhtlemisega - küsige mistahes vaegkuuljalt inimeselt kui raske see on! Viipekeele omandamine on sama keeruline. Kui õppida viipekeelt vanemas eas (“siis kui laps selleks ise soovi avaldab”), siis ei saavutata kunagi täielikku keelevaldamise taset – ei Flandrias, Hollandis, ega ka kusagil mujal. Viimane näitab selgelt seda, et kurtide haridus- ja sotsiaalsektori nägemus viipekeelest on jäänud samaks: “…viipekeel on lihtne, kurdid omandavad seda automaatselt; hollandi keel on aga seevastu tõeline keel, mida me peame hakkama lastele õpetama juba varakult, et nad selle täielikult omandaksid.” Niisugune arvamus on levinud vaatamata mitmetele põhjalikele viipekeelealastele uurimustele, mis kinnitavad, et ka viipekeeled on täisväärtuslikud keeled selle tähenduse igas mõttes. On tõeliselt vale arvata, et kurdid lapsed õpivad vanemaks saades viipekeele selgeks automaatselt.

Seoses CI arenguga ja järjest enamate laste implanteerimise ning suunamisega tavaõppele, on oht, et praegu sirgub põlvkond noori ilma sellise keskkonnata, kus nad end “tõeliselt kodusena” tunnevad. Kakskeelsus pakuks kurtidele võimalust tunda end “koduselt” kahes kogukonnas.

Flaami kurtide kool Brügges kirjeldab oma kooli õpetusmeetodit kui “ükskeelset” ja “differentseeritut” (http://www.ki-spermalie.be (http://www.ead.ee/375556)). “Diferentseeritud” tähendab antud juhul jällegi seda, et kool kohandab ennast iga üksiku lapse ja tema vanemate soovide järgi. Ükskeelne tähendab aga, et hollandi keelt (suuline, kirjalik, viibeldud hollandi keel) kasutatakse esimese keelena. Piiratud mahus koht on siin olemas ka flaami viipekeelele. Ühtlasi propageerib antud kool väidetavalt ka integratsiooni “kahe maailma vahel” läbi kurtide ja kuuljate eakaaslaste omavaheliste kontaktide (s.o. bikultuuriline vaatenurk). Kuidas on võimalik kasutada ükskeelset meetodit, kuid samal ajal püüda saavutada bikultuurilist eesmärki? Kas me same oletada, et meie lastega on kõik korras ükskõik mida me ka ei teeks? Kas lapsed leiavad ise endale oma suuna ja õpivad viipekeele selgeks iseseisvalt?

Lisaks on eelmainitud veebilehel hulganisti selliseid väiteid: “Mõned lapsed omandavad keele ja nii ka teadmised läbi oraalse tee (…) Mõned lapsed omandavad keele ja nii ka teadmised läbi viipekommunikatsiooni. Viibetest eelistame me viibeldud hollandi keelt (…) Mõned lapsed kasutavad ühtlasi ka flaami viipekeelt. See on kurtide kogukonna keel. Flaami viipekeel, nagu ka hollandi viipekeel, ei järgi kõneldava hollandi keele grammatilist struktuuri.” Veel: “Isegi hästi rääkivad oraalsed lapsed oskavad mõningaid viipeid. Samuti õpivad nad, et nende viipeid sooritavatel eakaaslastel on mõneti teistsugused kombed.” Väljend “viipeid tegevad lapsed” on endiselt veel Flandrias kasutusel. Miks me sellisel juhul ei võiks kasutada ka mõistet “häält tegevad lapsed”? Ühes Hasseltis asuvas Flaami kurtide koolis nimetatakse kurtide laste rühma lausa sõnaga “kuuljad” – see fakt peaks rääkima iseenese eest.

26. aprillil 2006.aastal sai viipekeel Flandrias ametliku tunnustuse. 2004. aastal keelas Spermalies rühm direktoreid oma alluvatel kirjutada alla VGT tunnustamise taotlusele – taotlusele, millele avaldasid oma toetust enam kui 70 000 inimest ning mis oli Flaami parlamandi ajaloos läbi aegade üks kõige edukamaid taotlusi. Avalduses esitatud väitega, et VGT on kurtide inimeste (sh. laste) esimene keel, ei tahetud nõustuda - sellega ei nõustuta ka praegu.

Alates VGT ametlikust tunnustamisest on viipekeelega seonduvate teadmiste ja teadlikkuse osas muutunud palju, kuid õpetuskeelena haridussüsteemis see Flandrias tunnustust saavutanud pole. Kurtide koolides suhtutakse viipekeelde endiselt kui abivahendisse, mida mõned kurdid lapsed vajavad, kuid enamus (CI lapsed) mitte. Erandiks on Kasterlindeni kool Brüsselis, kuid Karsterlinden ei suuda õppima meelitada kuigi palju õpilasi (vastupidiselt Guyole, mis on kakskeelne kool põhja Hollandis), sest paljude lapsevanemate arvates asub kool kodust liiga kaugel ning nad ei ole ka piisavalt hästi informeeritud viipekeelest ja kakskeelsest õpetusmetoodikast.

Implanteeritud laste jaoks ei ole viipekeel ainult loomulik õigus, vaid midagi, mille eest peaksid nii lapsed kui lapsevanemad võitlema. Üks ema, kes tahtis oma lapse heaks õppida viipekeelt, väitis meile, et varase sekkumise ametis lausa naerdi seetõttu tema üle, küsides: “Milleks teile küll seda veel vaja on?” Lapsevanemad, kes soovivad oma lapsele juba varakult viipekeelt õpetada, peavad võitlema selle eest. Praegu aktsepteeritakse viipekeele kasutamist vaid juhul, kui CI ei tööta nii nagu loodetud – niisugusel juhul kaotavad aga kurdid lapsed palju väärtuslikke võimalusi.

Millal muutus operatsioon, mille teostamiseks ei saa laps ise luba anda, millekski nii iseenesestmõistetavaks ning ligipääs visuaalselt tajutavale viipekeelele vastupidiselt iseenesest mittemõistetavaks? Kui CI võimaldab paremal juhul ligipääsu 90% ümbritsevas toimuvale, siis miks see ainus asi (viipekeel), mis võimaldaks 100%-list ligipääsu, on tagasilükatud?

Viipekeel ei ole mingi lahendus nii nagu ei ole seda ka rooliratas autole. Viipekeel on kurtidele ja vaegkuuljatele lastele hädavajalik. Piiratud kuulmisega lastel (sh. CI lastel) on täielik ligipääs ainult viipekeelele, sest ka CI lapsed on endiselt täielikult kurdid dušši alla minnes, basseinis ujudes või siis kui CI patarei on tühi.

Suhtugem kakskeelsuse kohta teostatud uurimistulemustesse lõpuks ometi tõsiselt. Pool maailma elanikkonnast on kasvanud üles enam kui ühte keelt kasutades. Kahe keele samaaegne õppimine ei aeglusta laste üldist arengut. Õppides samaaegselt nii kõneldavat keelt kui viipekeelt, hakatakse neid keeli automaatselt kasutama ka oma kõnes. See nõuab suurt pingutust kuuljatelt õpetajatelt ja lapsevanematelt, samuti ka haridussüsteemis töötavatelt täiskasvanud kurtidelt. Samas on hädavajalik, et kurtide kogukonnad Flandrias ja Hollandis pingutaksid rohkem selle nimel, et julgustada ja juhendada nii kurte lapsi kui nende vanemaid viipekeele õppimises. Ainult sellisel viisil saab meil 25. aasta pärast olema uus põlvkond täiskasvanud kurte (ükskõik kas CI-ga või ilma), kellele kurdiks olemine ei tekita probleeme; kes suudavad vabalt liikuda nii kuuljate kui kurtide maailmas; kes ei vaja suurtes kogustes psühholoogilist abi ning kellest pooled ei ole töötud.

Maartje De Meulder on omandanud Bristoli Ülikoolis MA kraadi kurtuse alal. Hetkel töötab ta Flaami Kurtide Ühingus Fevlado. Peamiselt on ta keskendunud kurtide hariduse, viipekeele ning CI ja meediaga seonduvatele teemadele. Kurtide aktiivrinde liikmena oli ta ka üks flaami viipekeele tunnustamise eestvõitlejatest 2006. aastal. 

Kontakt: maartje.demeulder@verbeeld.be

Onno Crasborn töötab Hollandis Nijmegenis lingvistika uurijana Radboudi Ülikoolis. Koos kuuljatest-kurtidest koosneva meeskonnaga uurib ta hollandi viipekeele ehitust. Kuulja inimesena omandas ta viipekeele alles pärast oma 20ndaid eluaastaid. Kuigi ta on saanud kvalifikatsiooni ka viipekeeletõlgina, leiab ta, et regulaarsed kontaktid viiplevate inimestega on viipekeele tõeliselt heal tasemel omandamise seisukohalt äärmiselt olulised.

Kontakt: o.crasborn@let.ru.nl