Kuulmispuudega laste hariduses on lahendamist ootavaid probleeme palju

24. märts 2017 Tiina Vapper toimetaja

Eelmisel aastal täitus 150 aastat kurtidele hariduse andmisest Eestis – esimene kurttummade kool loodi Vändras 1866. aastal. Kümme aastat tagasi, 2007. aastal seadustas riik keeleseadusega viipekeele ka ametlikult, mis on oluline samm kurtide ja kuulmispuudega laste hariduse arengus. Praegu õpivad kuulmispuudega lapsed kolmes koolis: Tartu Hiie koolis, Tallinna Heleni koolis ja Narva Paju koolis.

 

    Kuulmispuudega laste õpetajate seltsi juhatuse liige Raili Loit.
    Foto: Tiina Vapper

Kuulmispuudega laste õpetajate seltsi juhatuse liige Raili Loit, kas neid koole on Eesti kohta piisavalt?

Selles mõttes küll, et oleme väike riik ja kurte on vähemaks jäänud. Tänu meditsiini arengule avastatakse kuulmislangus varakult ja üha rohkem kasutatakse implanteerimist. Suund kaasavale haridusele on toonud kaasa selle, et lapsi üritatakse panna tavakooli, iseasi kas tavakoolid selleks valmis on.

Mis on kuulmispuudega laste õpetamises aastatega kõige rohkem muutunud?

Varem oli õpetus hästi kuuljakeskne. Kurtidest üritati kuuljad teha, viipekeelt ei kasutatud, palju aastaid oli see koguni keelatud. Kõige olulisem ja vajalikum muudatus ongi minu hinnangul eesti viipekeele riiklik tunnustamine õpetuskeelena. Lisaks on tohutult laienenud tehnilised võimalused.

On mul õigus, et viipekeel ühe õpetuskeelena võeti kasutusele just Tallinna Heleni koolis?

Jah, Heleni kool loodi 1994. aastal lapsevanemate initsiatiivil ning algusest peale on koolis kasutusel kakskeelne metoodika. See tähendab, et õppetöös kasutatakse nii eesti viipekeelt kui ka eesti keelt, viimast peamiselt kirjalikul kujul, ehkki mingil määral tegeldakse ka suulise kõnega. Mida parema kuulmisjäägiga laps, seda suurem osa on suulisel kõnel, millele on toeks viipekeel. Täiskurdi lapse puhul on rõhk pigem viipekeelel ja kirjalikul eesti keelel. Tartu Hiie koolis õpivad lapsed, kellele vanemad tahavad anda eestikeelse hariduse, ning õpetuses on põhirõhk suulisel ja kirjalikul eesti keelel, mida toetatakse sõrmendamisega. Leian, et mõlemad õppemetoodikad on vajalikud, õpilastel peabki olema võimalus õppida erinevalt. Heleni kooli jaoks teeb olukorra keeruliseks see, et kool ei kuulu riigile, vaid linnale, mis toob kaasa ebavõrdsuse rahastamises.

Kumba metoodikat te ise pooldate ja miks?

Mina pooldan kakskeelset õpetust. Et täiskurdile või tugeva kuulmislangusega lapsele üldse midagi õpetada, peab ta saama suhelda. On oluline teada, et kurdi lapse esimene keel on viipekeel. Eesti keel on tema jaoks võõrkeel. Kuna laps ei kuule, ei saa ta eesti keelt loomulikul teel omandada. Ta peab sõnad ja grammatika mehaaniliselt pähe õppima ja meelde jätma, mis on äärmiselt raske. Õpilased on öelnud, et eesti keelt on neil isegi raskem omandada kui inglise keelt. Uuringud ei ole kinnitanud, et viipekeel takistab eesti keele õppimist, nagu aeg-ajalt on arvatud, pigem vastupidi. Kui laps on saanud viipekeeles põhja alla, on sinna peale hiljem lihtsam eesti keelt ehitada.

Kuidas kurt laps viipekeele omandab?

Kurdile lapsele, kes sünnist peale viibib viipekeelses keskkonnas, jääb viipekeel külge iseenesest, samamoodi nagu kuuljale lapsele eesti keel, kui ema temaga räägib ja suhtleb. Iseasi, kui lapsel on muid puudeid, mis viipekeele omandamist võivad takistada.

Kas kuulmispuue on pärilik?

Ei pruugi olla. Suurem osa kurte lapsi sünnib kuuljatele vanematele. Vähestes peredes avaldub kurtus põlvest põlve. Samas tahavad kuuljad vanemad ka oma lapsest igal võimalikul moel kuulja teha – suurem osa neist laseb lapsele panna sisekõrvaimplantaadi, kusjuures ka implantaadilastele tuleb viipekeele oskamine kasuks. Väärarusaam, et implantaat lahendab kõik probleemid, on üsna levinud. Asi pole nii lihtne, implantaat ei ole võlurohi ega tee kurdist kuuljat. See eeldab palju logopeedilist tööd, nii spetsialistide juures käimist kui ka kodus harjutamist, mis tihti eri põhjustel takerdub. Juhtub ka seda, et implantaat ei sobi või ei hakka tööle ning laps ei omanda kõnet sel määral, et saaks hästi hakkama. Igal juhul on hea, kui laps oskab viipekeelt, mis tema arengut toetab.

Kas kurdi lapse pereliikmed peaksid samuti viipekeele selgeks õppima?

Minu arvates on normaalne, kui nad seda teeksid. Paraku juhtub seda harva. Lapsevanematel, kes soovivad viipekeelt õppida, pole selleks eriti võimalust – kursused toimuvad harva ja on enamasti projektipõhised, süsteemi pole. Osal vanematest puudub huvi. On ka neid, kes viipekeelt teadlikult ei kasuta. On palju näiteid selle kohta, et kuna vanemad viipekeelt ei oska, puudub neil lapsega kontakt ning mitte ainult lapse kõne areng, vaid sellest tulenevalt ka areng tervikuna enne kooli pidurdub. Sellest on kahju. Esimesse klassi on tulnud lapsi, kes ei oska ei eesti ega viipekeelt. Neile tuleb teha individuaalne õppekava ja alustada A-st B-st. Heleni koolis on nii riikliku, lihtsustatud kui ka toimetuleku õppekava järgi õppijad, osal õpilastel on lisaks individuaalne õppekava. Tihti on need õpilased ühes klassis koos, sest rahastamise alus on klassitäitumus, mille järgi peab klassis olema vähemalt 12 õpilast. See, et tuleb üheaegselt õpetada eri õppekavadel olevaid õpilasi, kelle seas on nii täiskurte, vaegkuuljaid kui ka implantaadilapsi, teeb õpetaja töö väga keeruliseks.

 

Tallinna Heleni kooli õpilased ja õpetajad eelmise aasta lõpus õppekäigul Vändras, kus 1866. aastal alustas tööd esimene kurttummade kool. Maja on mitu korda ümber ehitatud, kuid koht on sama.
Foto: Tallinna Heleni kool

Kuidas üks tund Heleni koolis välja näeb?

Mina töötan Heleni koolis osalise koormusega ja õpetan eesti keelt. Tunnis tuleb teha palju tööd sõnavaraga ja teksti mõistmisega. Loeme tekste, selgitame sõnu, vaatame, kuidas neid lausetes kasutatakse: seletame ja viipleme kõik risti-põiki läbi – üksiksõnad, laused, kogu teksti. Ühtedega kasutan rohkem suulist kõnet, teistega pigem viiplemist-kirjutamist. Samamoodi peaks asi käima geograafia, bioloogia, füüsika ja igas muus tunnis. Kui õpetaja viipekeelt ei oska, on talle tunnis abiks viipekeeletõlk. Ideaalis võiks iga õpetaja viipekeelt osata, siis saab ta õpilast paremini toetada. Õppekava on tihe, aga tunni pikkus nagu ikka 45 minutit. Aega kulub vähemalt topelt, kui mitte rohkem. Õpetaja peab arvestama, et kurdil õpilasel pole võimalik samal ajal kuulata ja kirjutada, sest kogu info jõuab temani silmade kaudu. Sel ajal kui ta kirjutab, õpetaja selgitusi jagada ei saa. Samuti vajavad kuulmispuudega lapsed tunnis rohkem visualiseerimist, näitmaterjali, piltide, videote, õppefilmide kasutamist. Hea, kui oleks ka viipekeelseid materjale, mida praegu üldse pole. Rohkem võiks olla subtiitritega varustatud huvitavaid jutusaateid.

Millise ettevalmistuse nende laste õpetamiseks saavad õpetajad?

Kõige suurem probleem ongi, et kuulmispuudega laste õpetajaid riik ette ei valmista. Kuulmispuudega laste õpetajaks pole Eestis võimalik õppida, kogemused omandatakse ainult töö käigus. Samuti ei pakuta õpetajatele sel alal täiendkoolitusi. Pole süsteemseid viipekeele koolitusi, kuhu õpetajad vajaduse või tahtmise korral saaksid minna. Aeg-ajalt on koolitusi korraldanud kurtide liit, vaegkuuljate liit, kuulmispuudega laste vanemate liit, aga need ei toimu regulaarselt ega olegi mõeldud spetsiaalselt õpetajatele. Ka viipekeele tõlkide ettevalmistamine pole kuigi järjepidev. Minu teada sel sügisel Tartu ülikoolis sellele erialale õppima ei võeta.

Milliseid õpikuid te kasutate?

Kasutame tavakoolidele mõeldud õpikuid. Lisaks materjale, mida õpetajad on enda tarbeks valmistanud või projektipõhiselt teinud. Geograafia, füüsika, bioloogia õpikute tekstid on isegi kuuljate jaoks keerulised, kurtide laste jaoks seda enam. Nagu juba ütlesin, on eesti keel nende jaoks võõrkeel ning nende sõnavara kuuljatega võrreldes piiratum. Keeruline on leida tunnis aega, et kogu sõnavaraga põhjalikult tööd teha. Kuulmispuudega lapsel on vaja vähemalt sada korda ühte sõna endast eri moel läbi lasta: lugeda, kirjutada, näha, kuulda. Õpetajad teevad tohutult tööd – koostavad töölehti, mugandavad ja lihtsustavad tekste, saamata selle eest lisatasu.

Millised on õpilaste edasiõppimisvõimalused?

Heleni koolis õpitakse üksteist aastat ja saadakse põhiharidus. Varem oli meil ka gümnaasiumiosa, mis eelmise õppeaasta lõpuga suleti. Leiti ilmselt, et õpilasi on liiga vähe, et nende peale raha kulutada. Praegu on õpilased Viljandi gümnaasiumi nimekirjas, aga õpivad endiselt meie koolis, sest sealsetel õpetajatel pole vajalikku ettevalmistust. Gümnaasiumiharidus on HEV-laste jaoks väga oluline, see annab ametikoolis suurema valikuvõimaluse ja võimaldab tublimatel minna ülikooli.

Kuidas tavakoolides õppivad kuulmispuudega lapsed hakkama saavad?

Sõltub lapsest. Olen veendunud, et täiskurtide laste tavakooli integreerimiseks ei ole Eesti veel valmis. Meil pole piisavat tugivõrgustikku ja nende õpetamine on tavalastega võrreldes täiesti erinev. Hiljuti käisin koolitusel, kus kõneldi Inglismaa kogemusest. Selgus, et sealgi asi ei toimi ning on leitud, et tavaklassis jääb nende laste arengupotentsiaal kasutamata. Kaasava hariduse mõte on ilus, aga ka täiuslike tugisüsteemide puhul on mõnel juhul vaja eriklasse ja koole. Kui praegu ei leia riik piisavalt raha isegi erikoolide rahastamiseks, kuidas on võimalik luua igasse kooli hästi toimiv tugisüsteem? Otsustajad võiksid rohkem õppida teiste riikide kogemusest, et mitte teha samu vigu.

 


Kuulmis­puudega õpilaste koolid

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Millised on kõige olulisemad lahendamist ootavad probleemid kuulmispuudega laste hariduses?

Tiit Papp, Eesti kurtide liidu juhatuse esimees

Tiit Papp

Oluline on, et riik tagaks võimalused ja ressursid kuulmispuudega laste ning noorukite kakskeelseks (eesti viipekeel ja eesti keel) õppeks lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni.

Muutmist vajab kuulmispuudega laste õpetamise rahastamismudel: õppe rahastamise aluseks ei saa olla klassitäitumuse piirnorm. Rahastamine peaks olema vajaduspõhine, mitte lähtuma koefitsientidest.

Õpetajate ettevalmistamine ja täiendkoolitus meelepuuetega laste õpetamiseks pole praegu piisav, samuti peab õpetajakoolitus tagama märksa suuremal arvul viipekeele õpingutõlke. Meelepuudega lapsi õpetavaid koole peab rahastama võrdsetel alustel, olenemata sellest, kas tegu on munitsipaal- või riigikooliga. Kuna kuulmispuudega lastel on tihti liitpuue, on väga oluline, et neile jääks võimalus omandada gümnaasiumiharidus HEV-laste koolis. Tavakooli saab õpilase kaasata juhul, kui seal on talle loodud kõik vajalikud tingimused.

Algallikas: http://opleht.ee/2017/03/kuulmispuudega-laste-hariduses-on-lahendamist-ootavaid-probleeme-palju/ (http://www.ead.ee/380089)