Kurtide laste õpetamise ajaloost Eestis

Aastasadu on oldud arvamusel, et kurdid inimesed on rumalad, sest nad ei suutnud korralikult rääkida. Viipekeelt ei osanud keegi ja samuti ei mõistetud, et see on tõeline keel (M. Woolley 2000, 8).

Esimesed andmed kurtuse ja kurtide õpetamise kohta Eestis pärinevad 17. ja 18. sajandist. Need on seotud Tartu ülikooliga (Academia Gustaviana). Nimelt valmis siin 1645. a. professor Johannes Erici juhendamisel Laurentius Emzeliuse raamat “Disputatio physica de sensibus in genere et de auditu in specie…” (Meeltest üldiselt ja iseäranis kuulmisest…). Selles dispuudis (mõttevahetuses) leidub anatoomilis-füsioloogilisi lühiandmeid just kuulmise kohta, kuid need ei lähe kaugemale Aristotelese õpetusest. Et kurte on Eestis 18. sajandi algul ka õpetatud, sellele viitab järgmine sündmus. 12. märtsil 1709.aaastal külastas Pärnus sõjapaos olevat Tartu ülikooli kõnekunsti ja poeetika professor Heinrich Niederhof. Ta oli Pärnu koolide üleminspektor ja samal ajal ülempastor Püha Nikolai kirikus, kus ta pidas jutlusi ka eesti keeles. Külaskäigu ajal rääkis professor üleminspektorile muu hulgas ka oma tööst kurtide õpetamisel. Professor väitis, et tal oli palju kasu olnud hollandi arsti Johann Konrad Ammani raamatust “Surdus loquens” (“Kõnelev Kurt”), Seda raamatut peetakse esimeseks allikaks kurtide õpetamise kohta Eestis. Koolitust saanud kurtide rahvus ja hulk on teadmata (Kotsar, Kotsar 1997, 8-9).

Pastor Ernst Sokolovski oli oma aja kohta võrdlemisi edumeelne inimene. Ta ei hoolitsenud ainult oma koguduse liikmete usulise külje eest, vaid püüdis kaasa aidata nii nende majandusliku kui ka haridusliku taseme tõstmisele. Sokolovski viibis sageli välismaal ja tutvus neil reisidel sealse koolikorraldusega. On teada, et sellel ajal elas Pärnu praostkonnas 33 kooliealist kurttumma. Tõenäoliselt puutus pastor Sokolovski koolide inspekteerimisel ja koguduse liikmete kodudes käies kokku kurttummade lastega. Võib arvata, et nendest kokkupuutumistest ja välismaal nähtust tekkis pastor Sokolovskil mõte hakata ka Eestimaal kurttummi lapsi õpetama. Selleks oli vaja vastavat kooli, mille asutamise küsimus otsustati jaatavalt. Algkapitali koolimaja ehitamiseks moodustas parun Krüdeneri pärandus – 1000 rubla. Sellele lisandusid veel korjandused koguduse kaudu. Koolimaja täielikuks ehitamiseks ei piisanud nendest ja puuduolev raha võeti võlgu, mis tasuti alles aastate jooksul. Koolimaja asupaigaks valiti maa-ala Vändrast väljuvate Paide ja Viljandi maanteede vahel. See maa kuulus mõisnik von Ditmarile ja tuli mõisnikult rentida (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 6).






1866. aastal avati pastor Ernst Sokolovski juhtimisel Vändras kurttummade kool, mille ülalpidamiseks ja “kurttummade eest hoolitsemiseks” rajati “Ehvata” seltsid Tartus (1865), Pärnus (1882), Viljandis (1890), Hallistes (1890) jm. (Kotsar, Kotsar 1997, 9).
Vändra kurttummade kool alustas õppetööd 9 õpilasega. Koolikursus kestis 7 aastat. Õppeainetest oli esimene usuõpetus. Õpetati veel aritmeetikat, grammatikat, geograafiat, loodusõpetust, joonistamist ja tööõpetust. Kuna usuõpetusel oli koolis tähtis koht, siis lõppes ka koolikursus leeriga (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966, 14).



Esimene kurtide koolimaja Vändras

Vändra kurttummade koolis oli esimesel aastal õpilaste arv 10-15 piires. Aasta-aastalt see arv kasvas (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7).

1879.a. avati koolis teine klassikomplekt. Nii õppis koolis 1885/86. õ.-a. juba 20 õpilast. (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7).

1889. a. tehti vanale koolimajale juurdeehitus, mis võimaldas avada kolmanda klassikomplekti. Vastu võeti 12 uut õpilast 12-14 aasta vanuses. Koolis õppis nüüd kokku 36 õpilast, neist 20 Eestimaalt ja 16 Liivimaalt. (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 8).

1893.a. avati koolis neljas klassikomplekt. Kooli ruumide laiendamisega tuli ka tarvidus uue mööbli järele. Uue mööbli ostmiseks ei jätkunud raha, sellepärast osteti vana mööbel (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 8).
 

“Rehkenduse” tund Vändra Kurttummade Koolis 1922. a.

1983. aastal ehitati kurtidele Vändrasse uus avaram koolimaja

Kindlakäeline oraalne (suuline) õpetus, mis oma mõjutused sai Saksamaalt, domineeris Eestis kuni XX sajandi keskpaigani (R. Toom, http://www.ead.ee/uurimustööd/ Kurtide keeleline variatiivsus kommunikatsioonis).

Hiljem võttis Sokolovski tööle õpetajaid, kes oleksid suutelised õpetama kurttummasid. Sokolovski kutsus 1865 aastal Johannes Egloni, kes oli varem töötanud Kanepi kihelkonnakoolis õpetajana. Eglon õpetas kurttummasid ligi 33 aastat. Kuna Eestis puudusid vastavad kogemused, astus Sokolovski kirjavahetusesse kuulsa Saksa kurttummade õpetajaga Hilliga. Sokolovski sai Hillilt palju vajalikke juhtnööre õppetöö korraldamise ja õppeplaani koostamise kohta. 3. oktoobril 1883.aastal leiti, et Vändra ei ole kurttummade koolile sobiv asupaik ning tehti pakkumine see üle viia kas Pärnusse või Viljandisse. Seda siiski ei tehtud enne 1924. a.

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal esitasid kooli juhataja Volmer Univer ja “Ehvata” seltsi direktoorium uue vabariigi haridusministeeriumile palve kool üle võtta oma alluvusse. Järgneski ametlik teade, et Eesti Vabariigi valitsus on otsustanud võtta alates 1.jaanuarist 1920. aastal Vändra kurttummade kooli riigikoolide nimekirja. Seega lõppes 31.detsembril 1919.aastal Vändra kurttummade kooli sõltuvus “Ehvata” seltsist ja ta lakkas olemast erakool (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966,14).

Vändra Kurtide Kool ei olnud ainuke kurtide õpetamise kool. Kurttummade koolid olid ka Saaremaal Pühal (1893 – 1932) ja lühikest aega Võrumaal Põlvas (1897 – 1916). Rahapuuduse tõttu suleti 1932. aastal Saaremaal asuv Püha Kurttummadekool. (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966,16).

Vändra kurttummade kool oli kõige tuntum kool kurtide õpetamiseks Eestis.
1924.aasta oli kooli ajaloos üks märkimisväärseid- toimus kooli ületoomine Vändrast Porkunisse. Koolihooneks sai loss. Loss oli küllalt suur, aga ei sobinud kooliks. See tuli kooliks kohandada.

1930-ndate aastate Eestis oli kunagise 3 kurttummade kooli asemel üks Riigi Kurttummade Kool.

Porkuni kooli lõplik avamine oli 5.jaanuaril 1925 aastal (100 aastat Eesti kurtide kooli 1966,15).

Porkuni Kurtide koolis jätkus suulise meetodi rakendamine (R. Toom, http://www.ead.ee/uurimustööd/ Kurtide keeleline variatiivsus kommunikatsioonis).

Kool tegutses kuni 2001. aastani. Porkunis tegutseb praegu vaimupuudega laste kool. Osa lapsi asus õppima Tartu Hiie Kooli, osa aga Tallinna Kurtide Kooli.

1924 – 2001. aastal sai Porkuni koolis haridust 948 kurti õpilast (õpilasraamatud Porkuni pae- ja koolimuuseumis).

Kuni 1994. aastani tegutses praeguse Tallinna Kurtide Kooli (TKK) asukohas lasteaed-algkool “Pääsupesa”. Selles oli omaette kurtide laste rühm. Rühmas töötasid kuuljad kasvatajad-õpetajad.
Kurtide laste vanemate initsiatiivil käivitus 1994. aastal programm luua Tallinna Lasteaed-Algkool “Pääsupesa” baasil Tallinna Kurtide Kool. Perspektiivis oli anda kurtidele ka gümnaasiumiharidus ( EKLVL infobülletään 2001, 13).

 Tallinna Kurtide Kool 2001.aastal

1994. aastal oli Tallinna Kurtide Koolis 26 õpilast (http://www.kurt.tln.edu.ee/struktuur.html). Iga aastaga õpilaste arv suurenes. Osa õpilastest tulid Tartu Hiie Koolist, osa Porkuni Koolist. 2000. aastal oli tipphetk, mil Tallinna Kurtide Kool kasvas plahvatuslikult 107 õpilaseni, enamus õpilastest tulid Porkunist seoses Porkuni kooli reorganiseerimisega kooliks vaimupuudega õpilastele.

Tallinna Kurtide Kool jäi õpilastele kitsaks nii õppimis-, olme- kui ka sportimistingimuste poolest. 2002. aasta alguses hakati ehitama koolile uut korpust. 2002.a. 2.septembril avati pidulikult kooli juurdeehitus, millega avanesid suurepärased võimalused nii õppimiseks, puhkamiseks, sportimiseks, huviringides osalemiseks kui ka kooli ürituste läbiviimiseks.

2002.aasta septembri seisuga õpetatakse kuulmispuuetega lapsi järgmistes õppeasutustes:

Tallinna Kurtide Kool- munitsipaalkool, koos eelkoolirühmadega 94 õpilast ja 16 koolieelikut,
Tartu Hiie Kool- riigikool, 114 õpilast,
Tartu Lasteaed “ Nukitsamees” -7 last,
Porkuni Kool- riigikool, 7 õpilast, 2 last ja 9 pimekurti,
Narva Paju Gümnaasium - 12 õpilast,
Pärnu Kastani lasteaed - 4 last,
Tavalasteaedades ja - koolides õpib umbes 130 kuulmispuudega last.

KASUTATUD KIRJANDUS

1) Maggie Woolley, “Elu kurdina”, Koolibri, lk. 8, Tallinn 2000
2) Juta & Kaarel Kotsar, “Eesti kurtide elu ajaraamat I”, AS “Ühiselu”, lk. 7-13, Tallinn 1996
3) Juta & Kaarel Kotsar, “Eesti kurtide elu ajaraamat II”, AS “Ühiselu”, lk. 67-81, Tallinn 1997
4) Porkuni Kurtide Laste Internaatkooli almanahh “100 aastat Eesti Kurtide Kooli”, Pärnutrükk, lk. 6 -16, 49 – 51, Pärnu 1967
5) Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu bülletään, kirjastus ILO, lk. 13 – 14, 20 – 21, Tallinn 2001
6)  Eesti Puuetega Inimeste Koda “Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid”, lk. 6 – 13, Tallinn 1995
7) Tallinna Kurtide kooli põhimäärus (kinnitatud 8.12.1999)
8) Tallinna Kurtide Kool “Kooli strateegiline arengukava aastateks 2001 – 2004, täiendustega 2001. aastal”, 2001
9)  Vändra ja Porkuni Kurtide kooli õpilasraamatud (õpilasraamatud Porkuni pae- ja koolimuuseumis)
10) Interneti koduleheküljed:
http://www.ead.ee/
http://www.stat.ee/doc_top.aw/section=402
http://www.eklvl.ee
http://www.kurt.tln.edu.ee/struktuur.html
http://www.postimees.ee:8080/leht/96/11/16e/elu.htm#kolmas
http://www.zzz.ee/epl/971006/sisu.html

Allikas: Huvipakkuvad väljavõtted uurimustööst „Kurtide laste õpetamise ajaloost Eestis“  - Sirle Papp, Tallinna Kurtide Kool, IX klass, 2003