Eesti viipekeel väärib kohta mitte ainult meie kalendris, vaid ka meie ühiskonna südames

Eile tähistasime eesti viipekeele päeva. Seda päeva märgitakse 1. märtsil – kuupäeval, mis on paljudele kurtidele ja viipekeelt kasutavatele inimestele tähendusrikas. Kuigi see päev ei ole täna veel ametlik riiklik tähtpäev kalendris, võiks see tulevikus olla.

Mitte ainult sümboolselt, vaid sisuliselt, et kogu ühiskond märkaks eesti viipekeelt ja selle kasutajaid.

Eesti viipekeel ei ole abivahend ega alternatiiv-suhtlusvahend. See on iseseisev ja täisväärtuslik keel, paljude inimeste emakeel ning osa Eesti kultuurilisest mitmekesisusest. Keele kaudu kujuneb identiteet, kuuluvustunne ja võimalus ühiskonnas osaleda.

Juba 1866. aastal avati Vändras esimene kurttummade kool. See oli oluline samm kurtide hariduse ja eneseteadvuse kujunemisel Eestis. Ajalooliselt tähendas see rohkemat kui õppetööd – see tähistas kogukonna soovi ja vajadust kujundada oma tee, oma keel ja oma identiteet. See oli algus millelegi, mis on kestnud üle 150 aasta.

Täna on viipekeele nähtavus ühiskonnas kasvanud. Üha enam pööratakse tähelepanu ligipääsetavusele, tõlketeenustele ja teadlikkuse tõstmisele. See on oluline ja tunnustust vääriv areng. Samas on selge, et meil on vaja teha järgmine samm.

Vajame rohkem kurte professionaale
Eestis on puudus viipekeelsetest spetsialistidest. Eelkõige vajame rohkem kurte professionaale – õpetajaid, sotsiaaltöötajaid, nõustajaid, ametnikke ja teisi spetsialiste, kelle jaoks viipekeel on loomulik suhtluskeel ning kes mõistavad kogukonda nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt.

Lisaks on oluline, et eri valdkondades töötaks rohkem inimesi, kes valdavad viipekeelt. Haridus, tervishoid, sotsiaalvaldkond ja avalikud teenused peaksid olema kättesaadavad mitte ainult tõlgi vahendusel, vaid võimalusel ka otsesuhtluses.

Ligipääs suhtlusele on inimõigus. Kui keel ei ole kättesaadav, ei ole ka teenused võrdselt kättesaadavad.

Eesti viipekeele päev tuletab meile seda igal aastal 1. märtsil meelde. Kuid viipekeele väärtustamine ei tohiks piirduda ühe päevaga. See peaks olema osa meie igapäevasest mõtteviisist ja otsustest – hariduses, tööelus ja riiklikus planeerimises.

Eesti viipekeel väärib kohta mitte ainult meie kalendris, vaid ka meie ühiskonna südames.

Ühiskonna küpsust mõõdetakse selle järgi, kuidas ta hoiab oma väiksemaid keeleruume.

Algallikas: Sirle Papp: muutkem 1. märts Eestis uueks ametlikuks riiklikuks tähtpäevaks. Vajame rohkem kurte professionaale